Mõtteid personaalsete keskkondade koha üle õppeprotsessis.
Lembit Viilup
Tänapäeva kiiresti arenevas ühiskonnas, kus edukaks äritegevuseks või hakkama saamiseks palgatöötajana on vaja teadmisi ja oskusi, mis võivad olla mõnevõrra ees kõrgkoolides ja kolledžites pakutavast. Reaalsus on see, et elu ise on alati dünaamilisem kui ettevalmistus (õppeprotsess) elus hakkama saamiseks. Kuna õppeprotsess on oma olemuselt konservatiivne, siis mõningane elule jalgu jäämine kipub olema paratamatu. Raske on anda süstematiseeritud teadmisi valdkondades, mis ise on alles siirdeprotsessis ja mida valdavad ainult üksikud teadlased, entusiastid või fanaatikud. Siit ka aega-ajalt esilekerkivad väljaütlemised tööandjate poolt, kelle arvates ei ole kõrgkoolidest ja kolledžitest ellu astuvad lõpetajad tihtipeale ettevalmistatud tööandjate ootuste kohaselt. Millised need ootused on ei ole ka keegi täpselt defineerinud. Pigem on tegemist igatsusega ideaali järele ja kui seda igatsust hingedes ei oleks tuleks karta hoopis stagnatsiooni.
Kahtlemata on halb kui lõhe unistuste ja reaalsuse vahel läheks väga suureks ning selle vältimiseks on vaja tõsist tähelepanu pöörata õppetöö innovaatilisemaks muutmisele. Seejuures tuleb pöörata tähelepanu õppetöö mõlemale tahule, esiteks sisulisele, ehk mida õpetada ja teiseks pedagoogilisele ehk kuidas õpetada . Kuigi esimesel pilgul võib tunduda, et sisuline külg on olulisem ja prevaleerib pedagoogilise ees, siis, vähemalt oma kogemustele tuginedes väidan, et pedagoogiline tahk on, eriti tänapäevases internetiseerinud maailmas, vähemalt sama oluline. Kui hinnata õpetatava sisulist külge ja jättes seejuures kõrvale bürokraatlikud takistused uute ainete, moodulite või erialade avamiseks võib kindlasti väita, et ka sisulised küsimused uue, kaasaegse jne. toomiseks auditooriumisse on küllaltki töö- ja mis veel hullem, ajamahukad ettevõtmised. Seega oleks üks väga hea ja operatiivne võimalus uute ainete tutvustamisel personaalsed õppekeskkonnad. Selliste keskkondade külastatavus ja külastajate vahetu reageering oleks väga heaks indikaatoriks, mis annaks tagasisidet pakutava taseme, olulisuse või lihtsalt üldhuvi kohta. Kahtlemata on probleemiks, kuidas selliste ainete läbimine peegelduks üliõpilaste koormuses, kui palju ainepunkte oleks ühe või teise aine omandamisel võimalik saada ja milline on pakutava teabe kvaliteet. Samas nõuab kiiresti arenev ettevõtlus ka õppetöö mobiilsuse kasvu, võimalusi uute teadmiste kiiret edastamist üliõpilasteni, et tagada sellega nii üliõpilaste kui ettevõtete konkurentsivõime kasv. Üheks lahenduseks uute ainete lülitamisel õppetöösse võiks olla nn. VÕTA (varasema õppe- ja töökogemuse) komisjonide volituste laiendamine, kus uute ja vajalike ainete esialgne lülitamine ainepunkte andvate ainete loetellu toimuks just VÕTA komisjonide otsuste alusel. Kas tegemist oleks vabaainega või hakatakse neid kuidagi teisiti nimetama pole esialgu probleemiks, kuid kindlasti võimaldaks see kõrgkoolidel ja kolledžitel kiiremini reageerida ühelt poolt muudatustele tööjõuturul ja teiselt poolt viia operatiivselt uusi teaduse ja tehnoloogia saavutusi üliõpilasteni.
Samas võib õppekavade kiire muutmine takerduda kõrghariduse akadeemilisuse iseloomu taha, ühes ainest loobumine ja teise õppeplaanidesse viimine nõuab aega, seda eriti auditoore õppekorralduse juures. Õppetundide arv on piiratud ja seetõttu tuleks ka valdavalt auditoorse õppetöö korral vaadata personaalsete keskkondade suunas. Nende kasutamine ei nõua tunniplaani ümbertegemist ja kui on tegemist pseudokäsitlusega või ainega, mis huvi ei paku ja nõudlust seetõttu ei oma, siis polegi vaja selle aktuaalsuse üle diskuteerida. Samuti võib personaalsete õppekeskkondade vahendusel leida uusi oma erialal pädevaid õppejõude, seda just praktilise kallakutega kolledžite jaoks.
Kahjuks pole veel personaalsete keskkondade kasutamine õppeprotsessi eriti levinud ja seda mitmel põhjusel. Kõige olulisemaks põhjuseks antud hetkel võiks lugeda nende kasutamiskogemuste puudumine tegevõppejõudude hulgas. Lisaks soovile kasutada uusi innovaatilisi võimalusi õppetöö korraldamiseks teeb ettevaatlikuks ka e-õppe alase pedagoogilise kontseptsiooni nõrkus või vaata, et lausa puudumine. Enam kui kümneaastane e-õppe kogemus on tõestanud, et auditoorne ja e-õpe erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kui traditsiooniline pedagoogika omab sügavat teoreetilist baasi ja seda tuntakse üsna põhjalikult, siis e-õppe valdkonnas, kuhu paigutaksin ka personaalsed keskkonnad, on pedagoogilisi ja metodoloogilisi probleeme väga harva käsitletud. Koolitused, mille käigus lahatakse just e-õppe ja personaalsete keskkondade abil realiseeritavat õppeprotsessi pedagoogilisi aspekte praktiliselt ei toimu. Ei näe isegi tärkamas uusi e-õppe valdkonnas tegutsevaid pedagoogikakorüfeesid nagu omal ajal olid A. Käis või L. Andresen. Teiseks oluliseks probleemiks tuleb lugeda õppejõudude koormuse arvestamise küsimused e-õppe protsessis. Laialt levinud on arvamus, et e-õpe on midagi sellist, kus riputad oma materjalid üles ja ongi e-õpe tehtud. Tööd oleks nagu hulga vähem kui auditoorse õppe korral ja ilmselt tuleks ka õppejõudude tasustamise kord just vähendamise suunas üle vaadata. Selline arusaam teeb õppejõud umbusklikuks ja ilmselt ei stimuleeri neid ei e-õppe vahendeid ega personaalseid keskkondi kasutusele võtma. Reaalsus aga on hoopis midagi muud, tasemel e-õpe nõuab traditsioonilisest pedagoogilisest lähenemisest hoopis erinevat lähenemist, mille kohta teoreetiline üldistus puudub. Enamus õppejõude õpivad oma kogemustes ja selline paralleelne jalgratta leiutamine käib intensiivselt edasi. Vähem teatakse asjaolu, et e-õppes kulub õppeprotsessi läbiviimisele ja üliõpilaste regulaarses õppetegevuses hoidmiseks oluliselt rohkem aega kui traditsioonilises, samuti on hädavajalik ka infotehnoloogiline ettevalmistus või vähemalt vastava tugisüsteemi olemasolu. Kolmandaks probleemiks on vahetu suhtlemise kadumine, õppejõudude isikliku esinemisoskuse või karisma kadumine internetiavarustesse. Ilmselt nõuavad uued ajad ka uusi õppejõude, kelle karismaatilisus ilmneb ka e-õppes ja kahtlemata need ka kunagi tekivad, paraku nõuab see aga aega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et personaalne keskkond on minu jaoks üks võimalikest alternatiividest olemasolevatele õppekeskkondadele. Kuna senise õppetöö käigus olen kasutanud ja ilmselt kasutan edaspidi Blackboard Learning System’i (WebCT) ja mõnes kõrgkoolis ka IVA, siis pakkus mulle suurt huvi ka personaalne keskkond kasutamise võimalused. Minu arusaamade kohaselt tähendab sotsiaalsete õppekeskkondade kasutamine piltlikult öeldes õppejõu minekut potentsiaalse õppijani. Seda võib käsitleda omamoodi IT “narodniklusena”, kus leitakse potentsiaalsed õppurid üles keskkondadest, kuhu nad on eelnevalt iseseisvalt jõudnud. Samas tundub, et PLE on sobivam sotsiaalteaduste õpetamiseks või siis sõpruskonna jne. omavaheliseks suhtluseks. Mõnevõrra keerulisem on siin korraldada suhteliselt konkreetsetele nõuetele vastava ja matemaatilist aparatuuri kasutamist nõudvate ainete õpetamist. Ilmselt on vajalik ka spetsiaalse tarkvara olemasolu ja ka hea kasutamisoskus. Teisest küljest aga annab ilmselt personaalseid keskkondi seondada või samaaegselt kasutada ka olemasolevate e-õppe keskkondadega ja sel juhul oleks tal tõepoolest täita suhteliselt tänuväärne roll, nii suhtluskeskkonna kui ka portfolio ühe olulise osana. Hinnates IT arenguid võib prognoosida, et nii konkreetsete e-õppe kui ka personaalsete keskkondade tulevik on paljutõotav. Võib arvata, et paljud õppeained kolivad internetti, kuid kindlasti jääb oma kohta ka auditoorsele õppele. Ideaaliks tuleviku õppetöö valdkonnas oleks mõlema õppevormi tasakaalustatud sümbioos ja loodetavasti oleks sellega tagatud ühelt poolt kõrghariduse konservatiivsus ja teiselt poolt tänapäeva iseloomustav dünaamilisus.
